Tegin siis ise üle pika aja leiba ja kõik läks metsa, alguses tundus nagu juuretis on okei, öö läbi ilusasti hapnes, aga hommikul vormi pannes kerkima ei hakanud, mõtlesin et mis seals ikka, kütsin ahju ära ja panin ta puuküttega ahju küpsema. Tuli välja et ma võtsin vale vormi (liiga laia ja suure) ning unustasin ta veel ahju ka, tunniks ajaks rohkem kui pidi, pea laiali otsas. Leib oli siis kõva kui telliskivi, soojalt sai pisut lutsutada aga võimatu süüa. Suur töö tehtud ja kahju et süüa ei saanud, tuli mängu plaan B, leivasupp. Oma leivast tehtuna on ta eriti maitsev, tume ja tummine :).
Vaja on:
1 ebaõnnestunud koduleib
vett
3 spl roosuhkrut
2 spl tavalist suhkrut
3 peotäit rosinaid
0,5 spl kaneelipulbrit
Serveerimiseks: hapukoort/piima/vahukoort
 |
| Kõva leivake |
Kõigepealt panin ma kivikõva leiva vette seisma, et pisut pehmemaks muutus, aega läks tunnike ja siis sai leiva pisemateks tükkideks murda.
Siis ma panin selle sama veega ta pliidi peale, lisasin suhkrud ja lasin podiseda mingi aeg. Siis võtsin ma saumiksri ja lasin ta püreeks, aga suhteliselt hooletult, kõiki tükke ma üles ei kavatsenud otsida, nii et mõni suurem leivatükk jäi ka, mis on okei.
Järgmisena panen ta tulele tagasi, lisan rosinad ja kaneeli, ning lasen pisut aega veel podiseda.
 |
| Püreestatud leib, lisatud rosinad ja kaneel |
Siis tuleks ta pisut maha jahutada ja hakata sööma. Mina võtsin lisandiks hapukoort, mille segasin pisukese suhkruga segamini, teised sõid piimaga :).